Ettevõtjad on kauba või teenuse hinna kokkuleppimisel vabad, kui seadus ei sätesta erandina teisiti. Põhiseadusest tuleneb ettevõtlusvabaduse ja privaatautonoomia printsiip, mille kohaselt on ettevõtjal õigus korraldada oma äritegevust omavastutuslikult enesemääramise teel. Maksuhaldur peab maksude kogumisel tagama nende õiguste kaitse ja arvestama, et tal on seaduslikkuse printsiibist tulenevalt volitus teha üksnes seda, mis on sätestatud seaduses.
Nendest põhimõtetest tulenevalt peab maksuhaldur üldjuhul aktsepteerima tehingu poolte poolt kokkulepitud hinda ning ta ei või täiendava maksusumma määramiseks tehinguväärtust korrigeerida. Ka Riigikohus on maksuasjades korduvalt rõhutanud, et müügihind on kahe lepingupoole kokkuleppe küsimus ja see võib olla turuhinnast nii suurem kui väiksem, ning maksuhaldur ei saa sisustada mõistet ettevõtlusega osaliselt soetud kulu selle kaudu, kas kauba või teenuse hind on ebamõistlik, majanduslikult põhjendamatu, möödapääsmatult vajalik vms.
Kõrgem kohus on seonduvalt selgitanud, et vaid seaduses sätestatud juhul on maksuhalduril õigus hinda korrigeerida ja rääkida saab turuhinnast, muudel juhtudel tuleb lähtuda sellest, kas kaup või teenuse ise on ettevõtlusega seotud. Seega maksuhalduril on seoses täiendava maksu määramisega maksubaasi korrigeerimisõigus üksnes juhul, kui täidetud on seaduses sätestatud tingimused. Peamiselt on üheks tingimuseks see, et tehingu pooled on seotud isikud.
Tulumaksuarvestuses on üheks selliseks juhtumiks näiteks siirdehinna maksustamine, mille tingimused sätestab tulumaksuseaduse § 50 lõige 4. Siirdehind on nagu kasumi varjatud jaotamine. Kui äriühingu ja temaga seotud isiku vahelises tehingus kokkulepitud hind on erinev omavahel mitteseotud isikute vahel tehtavate sarnaste tehingute väärtusest ehk turuhinnast, siis võib maksuhaldur tulumaksu määramisel kasutada hinda, mida rakendavad mitteseotud iseseisvad isikud. Maksustatakse summa, mille äriühing oleks tuluna saanud, või summa, mille ta oleks kuluna kandmata jätnud, kui hind oleks vastanud turuväärtusele.
Seega juhul, kui see tingimus ei ole täidetud ehk tegemist on mitteseotud isikutega, siis üldjuhul ei saa näiteks ülemäärast hinnaosa maksustada ettevõtlusega mitteseotud kuluna. Kohtupraktika on kinnitanud, et tulumaksustamine ei tunne ka osalise kingituse mõistet. Veel enam, kõrgem kohus on leidnud, et erandlikel asjaoludel võib ka näiteks laenu andmise ilma intressita lugeda ettevõtlusega seotuks, kui laenuandja saab laenutehingust mõnel muul viisil kasu, näiteks osaledes ühise äriprojekti kasumi jagamises, saades soodustusi vms.
Käibemaksuarvestuses sätestab korrigeerimise tingimused käibemaksuseaduse § 12 lõige 14. Maksuhalduril on õigus määrata kauba või teenuse maksustatavaks väärtuseks turuhind juhul, kui tehingu pooled on omavahel seotud isikud ning ostjal ei ole sisendkäibemaksu täieliku mahaarvamise õigust, kui poolte vahel kokkulepitud hind on turuhinnast väiksem, või müüjal ei ole sisendkäibemaksu täieliku mahaarvamise õigust, kui hind on turuhinnast suurem. Esimesel juhul soovib ostja vähendada oma maksukulu ja teisel juhul soovib müüja saada oma maksustatavale käibele suuremat osakaalu, et rohkem sisendkäibemaksu maha arvata.Nende tingimuste mõte on see, et kui ostjal on õigus sisendkäibemaks maha arvata, ei annaks käibemaksu korrigeerimine riigile täiendavat maksulaekumist.
Riigikohus on selgitanud, et kuigi ettevõtjate vaheline käive maksustatakse, ei teki sellest tegelikult maksukoormust, sest tehing jääb kokkuvõttes maksuvabaks. Kusjuures isegi sõltumata sellest, kas tegemist oli teeseldud või varjatud tehinguga, tekib müüjal maksustatav käive ja sellelt käibemaksu tasumise kohustus ning sellele korrespondeerib ostja õigus sisendkäibemaks maha arvata.Seega juhul, kui maksuseadustes sätestatud erinormide tingimused ei ole täidetud, siis ei saa maksuhaldur tehinguväärtust korrigeerida. Eeltoodud põhimõtetest ja seaduste süstemaatilis-loogilisest tõlgendusest tulenevalt leidub kaalukaid argumente, et maksuhaldur ei saa erinormi tingimuste mittetäitmisel tehingu poolte poolt kokkulepitud hinna korrigeerimiseks rakendada ka üldnormina kehtestatud maksukorralduse seaduse § 84 järgset majandusliku tõlgendamise reeglit näiteks pelgalt seetõttu, et tehingujärgne hind erineb oluliselt turuhinnast. Vastasel korral kaotaks erinorm oma mõtte ning see tekitaks õigusselgusetust ja õiguskindlusetust.
Kokkuvõttes jääb heas usus loota, et maksuhaldur arvestab seda, et majanduse arenemiseks peab ettevõtjatel olema lubatud teha tehinguid ja võtta ärilisi riske vastavalt oma paremale äranägemisele. Kontekstist väljarebitud objektiivse turuväärtusega võrreldes liiga väike või liiga suur hind võib asjaolusid arvestades pikemas perspektiivis tuua kasu või vältida kahju. Maksuhaldur ei või maksusumma määramiseks suvaliselt sekkuda pooltevahelisse tehingusse ja korrigeerida selle hinda. Maksuhaldur peab reeglina aktsepteerima kokkulepitud hinda.