Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt on igaühel õigus kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul. See on paraku määratlemata õigusmõiste, mida on püütud küll sisustada kohtupraktikas. Kindlad ajalised piirid aga puuduvad.
Viimasel ajal on meedias ja muudes sfäärides tavapärasest enam räägitud vajadusest tagada kohtuvaidluste lahendamine mõistliku aja jooksul. Justiitsministri sõnul on see ka üks uue valitsuse eesmärkidest.
Elu on näidanud, et see ei ole kerge ülesanne. Ühelt poolt on kohtute menetluskiirus oluliselt paranenud. Tuleb arvestada, et mõned kohtuasjad ongi asjaolude ja õiguslike küsimuste poolest mahukad ja keerukad, mis on koostoimes õiglase kohtupidamise protsessireeglite ja suure töökoormusega paratamatult toonud kaasa menetluse pika kestuse. Samas praktikas on kohtuprotsesside ja selle eelsete menetluste venimise mõnikord tinginud ka kohtute ja riigiasutuste, aga ka üksikisikute mõneti taunitav tegevus või tegevusetus.
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 kohaselt on igaühel õigus kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul. Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 14 tuleneb põhiõigus võimalikult kiirele ja tõhusale menetlusele oma õiguste kaitseks. Kohtumenetluste seadustikud ning ka haldusmenetluse ja maksukorralduse seadused sisaldavad seda õigust toetavaid üldisi norme. Eesmärk on muuhulgas tagada, et mõistliku aja jooksul lõpetataks häiriv ja ebakindel olukord, milles isik viibib näiteks kriminaalsüüdistuse või maksunõude vms tõttu. Nende normide alusel saab isik nõuda, et menetlus toimuks mõistliku aja jooksul, mille tagamine on riigi kohustus. See kohustab nii seadusandjat, kohtuid kui ka täidesaatvat võimu.
Mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste, mida on püütud sisustada kohtupraktikas. Riigikohus ja Euroopa Inimõiguste Kohus pole selleks näinud ette kindlaid ajalisi piire, vaid on lähtunud menetluse kestuse hindamisel järgmistest kriteeriumitest: konkreetse vaidluse keerukus ning üksikisikute, täitevorganite ja kohtu käitumine menetluses ning üksikisiku jaoks kaalul olevate õigushüvede tähtsus. Üldistatult võib näiteks märkida, et ebamõistlikuks on peetud kokku 7 aastat kestnud menetlusi, aga ka lühemaid. Menetluse pikkust võib arvestada tsiviilprotsessis alates hagi esitamisest kohtusse, kriminaalmenetluses alates esimesest isikut puudutavast toimingust ning haldusprotsessis võib samuti kõne alla tulla kohtueelse näiteks maksumenetluse arvestamine. Mõistlikust tuleb kontrollida iga menetlusastme puhul eraldi.
Vaadeldava põhiõiguse tagamiseks peavad seadused sätestama efektiivsed vahendid, mis hoiaksid ära õiguste rikkumise või selle jätkumise ja tagaksid kohase hüvitise juba toiminud rikkumise eest. Riigikohus on leidnud, et isikul on õigus taotleda oma asja menetlemist mõistliku aja jooksul. Ka kohtumenetluste seadustikes on uuendusena sätestatud menetluse kiirendamise taotluse kohta eraldi regulatsioonid, mis jõustuvad lähiajal. Kriminaalasjades saab ebamõistlikult veninud menetluse korral taotleda õigeksmõistmist, menetluse lõpetamist või karistuse vähendamist. Haldusasjades on menetluse venimist arvestatud isikule soodsalt näiteks, kui mingit menetlusküsimust ei lahendata mõistliku aja jooksul ei saa hiljem seda teha isikule ebasoodsalt, ebamõistlikult pikk maksurevisjon ei peata maksunõude aegumist, jne. Lisaks võib kohalduda riigivastutus ehk juhul, kui menetluse pikkus ületab mõistlikku aega ja sellega tekitati isikule õigusvastaselt kahju, siis saab ta nõuda riigilt kahju hüvitamist.
Kokkuvõttes jääb heas usus loota, et kõik need õiguslikud instrumendid ja nendele lisaks riigivõimu poolt rakendatavad täiendavad töökorralduslikud jms meetmed tagavad edaspidi senisest veelgi efektiivsemalt igaühe põhiõiguse menetlusele mõistliku aja jooksul. See suurendaks riigipoolse õigusmõistmise usaldusväärsust ja tõstaks ühiskonna õiglustunnet.