Maksuõigus on keeruline valdkond ning sellest arusaamine eeldab juriidilisi ja majanduslikke teadmisi. Jääb loota, et nii maksuhaldur kui ka teised riigivõimu esindajad ning samuti ka maksumaksjad tõlgendavad maksuseadusi õigusriigile omastest väärtustest ja printsiipidest lähtuvalt.
Rudolf Ihering on öelnud, et seadusandja peab mõtlema nagu filosoof ja rääkima nagu talupoeg. Õigusselgus on väärtus! Samas maksuseadused kalduvad olema suhteliselt keerukad ja kasuistlikud. Benjamin Franklin on leidnud, et siin ilmas pole midagi kindlat peale surma ja maksude. Seonduvalt võib tekkida mõte, et kindel küll, aga aru saada on raske.
Seda leevendab printsiip, et maksuseadusi tuleb reeglina tõlgendada maksumaksja kasuks.
Maksuõigusnormi tõlgendamise eesmärk on selle normi ühetaoline kohaldamine ja kooskõla säilitamine teiste seaduste ja õiguse üldpõhimõtete, normi eesmärkide ja nende aluseks olevate väärtustega. Kuigi maksuõigus on paljuski seotud teiste õigusharudega on siin omad normid ja sageli kasutatakse mõnda juriidilist terminit teises tähenduses. Lisaks võib tekitada segadust siin valitsev majandusliku tõlgendamise meetod, mille kohaselt lähtutakse maksukohustuse kindlakstegemisel eelkõige tehingu majanduslikust sisust, mitte selle juriidilisest vormist.
Maksuhaldur peab arvestama, et maksumaksja on maksuõigussuhtes nõrgem pool.
Ühelt poolt kaitseb teda maksuhalduri omavoli eest seaduslikkuse põhimõte, mille kohaselt peavad kõik maksuobjektid ja muud maksuõigussuhte elemendid olema kindlaksmääratud seaduses. Samuti peab maksuseadus õigusselguse põhimõttest tulenevalt olema selge ja konkreetne, et maksumaksjal oleks võimalik maksuhalduri käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja oma käitumist reguleerida. Samuti, et missuguse maksundusliku tagajärje üks või teine tegu kaasa toob ja, et maksumaksja saaks seaduse teksti lugedes oma maksukohustuse välja arvutada.
Õigusselguse põhimõte ei välista siiski määratlemata õigusmõistete nagu näiteks „ettevõtlusega seotud kulu“ kasutamist ega täitevvõimule kaalutlusõiguse sätestamist. Ka abstraktsete normide järele on olemas vajadus. Kuna elus ei ole võimalik kõike ette näha, siis ei ole ka võimalik tagada olukorda, kus kõik normid sisaldavad detailseid koosseise ja õigusjärelmeid. Sellisel juhul tuleb eriliselt eelistada tõlgendust, mis oleks kooskõlas maksuõiguse üldpõhimõtete ja normi eesmärgiga ning, millega oleks tagatud põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse. Samas maksukohustuste osas ei tohi diskretsiooni olla.
Juhul, kui maksuseaduses on küll regulatsioon olemas, aga selle kvaliteet on kehva, siis teiselt poolt kaitsevad maksumaksjat õigusnormi tõlgendamise põhimõtted. Üheks selliseks reegliks on see, et maksuhalduri õigusi tuleb alati tõlgendada kitsendavalt ja maksumaksja õigusi alati laiendavalt ehk maksuseadusi tuleb reeglina tõlgendada maksumaksja kasuks. Seda kannavad printsiibid in dubio pro reo ja in dubio pro libertate (kahtluse korral süüdistatava/vabaduse kasuks).
Riigikohus on oma lahendites korduvalt sedastanud, et maksuõiguses ei ole üldjuhul lubatud seaduse tõlgendamine maksumaksja kahjuks, see tähendab maksukoormust suurendavalt. Kõrgem kohus on selgitanud, et see põhimõte tuleneb omakorda õigusriigi printsiibist, et isiku põhiõigusi ei saa avalik võim suvaliselt piirata. Maksuseaduse sätet ei ole õige tõlgendada maksuõiguse üldpõhimõtetega vastolus oleva erandina ja maksumaksja õigusi piiravana.
Nendest tõlgenduspõhimõtetest lähtuvalt on kohtud korduvalt ära hoidnud maksuseaduste kohaldamise näiteks viisil, mis tooks kaasa tulumaksuga sisuliselt mitmekordse maksustamise või näiteks käibemaksu kumulatsiooni tekkimise. Samuti on Riigikohus leidnud, et ka riigilõivuseadust tuleb kahtluse korral tõlgendada kohustatud isikute kasuks. Kõrgem kohus on leidnud veel, et maksuseaduste lünki ei saa ka näiteks Euroopa Liidu direktiivide abil laiendavalt maksumaksja kahjuks tõlgendada. Küll aga on võimalik direktiivi sätete otsekohaldamine maksumaksja kasuks, kui riik on jätnud üle võtmata või ebapiisavalt rakendanud direktiivis sisalduvat maksuvabastust või muud soodustavat sätet.
Samas tuleb möönda, et vaadeldava tõlgenduspõhimõtte rakendamine ei pruugi olla täiesti absoluutne, vaid sellest tuleb lähtuda mõistlikult, sest vastasel juhul kannataks õiguskord ja maksuseaduste fiskaalne eesmärk tagada avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks raha saamine ning samuti maksude regulatiivsete sotsiaal- ja majanduspoliitiliste eesmärkide saavutamine. Samas on selle n-ö. riski vältimine stiimul riigivõimule kehtestada võimalikult õigusselgeid maksuseaduseid, mis on kooskõlas põhiseadusega ja maksuõiguse üldpõhimõtetega.
Kokkuvõttes jääb heas usus loota, et nii maksuhaldur kui ka teised riigivõimu esindajad ning samuti ka maksumaksjad tõlgendavad ja rakendavad maksuseadusi õigusriigile omastest väärtustest ja printsiipidest lähtuvalt. Samas nendega ja maksuõigusnormide eesmärkidega vastuolus olevate õigusselgusetute ja -kindlusetute juhtumite korral pakub mõningast abi ja kaitset põhimõte, et maksuseadusi tuleb reeglina tõlgendada maksumaksja kasuks.